R: Kolimine ja kohalik köök

Hola!
Kolmas reede tõi endaga kaasa mõned muutused elukorralduses.

Sõit Portugaletesse.

Hommikul istusime tunniks kontorisse ja siis pakkisime konteinerites kotid kokku. Kaheteistkümneks oli oodata Iki kolleegi, kes meid ümber kolima pidi. Uueks koduks sama creepy korter muide. Bori haaras mu enne veel baari kaasa, et koos kohvi juua ja kohalikku  vorstiga tortillat süüa. Tortilla on siin väga pop, aga tegelt üsna lihtne ise valmistada, põhimõtteliselt omlett, mille keskel on kartul ja chorizo või mõni muu täidis. Kolleeg jõudis kohale ja istusime autosse ja sõitsime uue vana kodu poole.



Õhtuks läksime Iba poole dinnerile ja õlut jooma. Päeval olime tööl arutanud, et mida õhtul teha ja ta küsis, et kas tahame tema juurde dinnerile tulla. Helistasime Helliga poest ja uurisime, et kas saab midagi kaasa tuua. Iba ütles, et pole vaja, et võtku me õlled kaasa ja tulgu. Võtsin tal sõnasabast ja riiulist hunniku Amstelit. See bränd on osutunud kõige kindlamalt joodavaks ja soodsaks. Craft beeri saab näiteks põhiliselt ainult baaridest.

Meie kohalik köök

Kohalike üllatada on hea võimalus sellega, et jõuad aadressi järgi kuhugi ise kohale ja nii ootasime Iba välisukse taga 20 minutit ja proovisime kõik ta naabrite uksekellad läbi. Iba oli meid ootanud taaskord teise metroo sissekäigu juures. Eelmine kord juhtus samasugune eksitus esimesel neljapäeval, mis on tudengite joomispäev, kui läksime vanalinna Somera baaride tänavale. Iba jaoks on seal käimine üks lemmiktraditsioone.

Õhtusöögiks oli valmistatud kohalikke aperatiive (pan tomat ja singid), salatit ja pitsat. Peale toitu vaatasime Baski ja Eesti muusikavideosid ja kõige populaarsemaks osutus Pedigree ja Non Grata video.

Vaade meie aknast

Siin on muide kohalikes poodides eraldi lett, kus müüakse odavamalt ebastandardseid puu- ja juurvilju ja kohati näevad need inetud viljad välja samasugused, kui viljad meie poodides.. Hinnad on näiteks inetu paprika 1 euro kilo ja mandariinid hinnaga 80 senti kilo. Kilode kaupa mandariine koju tuues meenub, kuidas 10aastaselt olime perega Marokos. Seal moodustas vähemalt pool toidusedelist kohalikud mandariinid.


Hasta Luego.

N: Bilbao kohalik muusikamaastik

Neljapäeval toimus pikalt ette planeeritud pinksiturniir minu, Bori ja Laurenti vahel. Sõitsin rattaga Bori stuudiosse, kus ta juba ootas. Ei tahtnud ratast tema Barrios tänavale jätta, sest see on keskmisest kahtlasem. Sain ratta peale sadula alla laskmist koos endaga, imepisikesse lifti ära surutud. Meenus, kuidas kunagi suutsime kaks inimest, ratta ja pitsa Tallinnas lifti ära mahutada ning kõik üles filmida, aga üldiselt ma seda trikki ei soovitaks. Tegime kahekesi laua taga sooja ja ootasime Laurenti, kes lubas tulle peale tundi, kell 18:37 mängimas olla. Hiljaks jäi ta ainult 5 minutit, mis on siin raudne teine koht, Bori ei jää kunagi hiljaks ja ei naera, kui kasutame väljendit Spanish time, mis tähendab 10-30 minutit hilinemist. Kaotasin sellel korral kõik pinksi mängud, kuigi lõpuks Laurentile ainult 10-12 ja tuli välja, et ta on tennise ja pinksi trennis käinud.

Edasi oli aeg minna Bilbo Rockile, mis on kohalik noortebändide võistlus ja selle korra alajaotus oli elektroonika ja varia. Bori oli osa žüriist ja istusin koos temaga rõdul ja sõime kõik koos popcorni. Kõige ägedam osa asjast oli see, et üritus toimus kirikusaalis. Enamus ajast on see kirik ja siis nädalavahetustel on rocki jms kontsertide saal.

Esines neli erinevat bändi, kellest nägime kolme ja ükski polnud midagi erilist ja üsna amatöörlikud. Kummaline oli tendents, et laval oli noortel enamasti tuhandete eurode eest digitaalset tehnikat kaasas, aga mänguoskust ja presencet ei olnud eriti kellelgi. Seda probleemi pole ma Eestis väga kohanud, et masinaid oleks rohkem, kui tahtmist nende masinatega esineda.

Kolmas esineja oli Vanessa Paris, kes oli sõge tüdruk, Tema kohta muud, kui tema hullumeelset pilku ja parodeerivat nime ma väga ei mäleta. Selle peale ütles isegi Bori, et äkki peaksin hoopis vaatama barrios samal ajal toimuvat performancet. See toimus samas kohas, kus viimati installatsioon, millest ühes eelmises postituses rääkisin. Peale performance nägin seal uuesti maalikunstnik Andit, kes oli minust päeval töökoha lähedal valge Opeliga mööda sõitnud. Rääkisime temaga muusikast, Death Gripsist, Deftonesist ja huvitaval kombel ka Breakcorest. Siin kedagi kiiremad tempod väga ei hirmuta ja on normaalne, et kuulatakse DnBd, gabberit, noise'i või siis klassikalisemalt metalit.

Vaade Somerale

Viimane peatus oli Someral, Seal on üks lõik ainult baare täis, kus tudengid istuvad sees, väljas ja ees sillutise peal. Sel päeval on palju happy houri pakkumisi, kus kaks õlut saab ühe hinnaga või üks õlu maksab lihtsalt euro. Peale ühte ringi läks edasi rattasõit kodu poole. See oli viimane suviselt soe õhtu Bilbaos.
Hasta luego!

K: Tänavakunst ja kunstitööd

Meie Zorrosaurre saar on tänavakunsti täis. Kohalikud on selle üle väga uhked ja korduvalt on meil kontoris juttu olnud tänavakunsti üles pildistamisest. Vahepeal mängisin peas ideega kasutada kohalike tööde osasid ka kohalikes disainides. Zawpist väljudes hakkavad kohe seinad täis töid. Eesuksest minnes on rohkem stencileid ja töid, mis kasutavad ära seina sees olevaid tööstusjäänukeid nagu trelle ja käsipidemeid. Tagant läbi labi minnes jõuad hoovi ja parki, mille ümber pargivad autod ja kõik seinad on töid täis ja edasi tuleb korvpalliväljak, mis on graffitit täis ja nii läheb see ümber terve saare.

Kui küsisin, et kas see on legaalne, siis öeldi kuidagi kohmetult, et siin saare peal on see pigem soositud, Normaalne ka, sest palju industriaalhooneid on siin püsti, mis uuest värvist kasu saavad. Ühelegi parasjagu valmivale taiesele ma pole peale sattunud.

Isiklikus plaanis olen loomingus jõudnud selleni, et alustan paberil kavandamisega ja edasi tegelen motiiviga arvutis. Varemalt olin pigem geomeetrilise ja matemaatilise suuna poolt illustratoris, mida justkui olin Aaron Draplini videotes näinud. Selleks, et paremini paberile joonistada käisin rattaga pärastlõunal ka kunstipoes tarbeid juurde ostmas.

Huvitav on see, et siin on palju näha graffitit, mis on mõjutatud USA 80ndate stiilidest. Nii stiilipuhast retrot pole ma oma silmaga väga varem kusagil näinudki.

Hasta luego!

E,T: Uued väljakutsed

Hola!
Esmaspäev kulges kontoris enam-vähem töövaimus kuni õhtuni. Õhtul ütles Bori, et saan lugu mixima tulla tema stuudiosse, kui tahan. Tahtsin küll ja hüppasin trammile. Peale minu olid stuudiosse tulnud ka kaks kohalikku tüüpi, kes tegelevad ürituste korraldamisega. Tuli välja, et olin ühega nendest tutvunud juba reede õhtul Feveris. Nad on viimased kümme aastat korraldanud reive erinevates kohalikes kohtades, mis on kõik omamoodi erilised olnud ja kohati ka illegaalsed. Bori kinkis neile oma vanu vinüüle ära, samal ajal olin mina kahe suletud ukse taga stuudios ja mixisin oma uut lugu.

Teisipäev algas sellega, et kontorisse tuli Zawpi president. Vaatas meie tööd üle ja ütles Hellile, et ta tööd on liiga lapsikud ja asi peaks abstraktsemad olema a la Joan Miro. Ma polnud veel kunagi enne  kuulnud, et keegi nii konkreetselt, karmilt ja otse, kellegi kunstitööde kohta ütleks. Toibumiseks läksime kell 11 Zawp breakfastile, mis oli lihtsalt kohvitamine. Tanja informeeris meid küll selle toimimisest umbes viis minutit enne selle algust. Kohapeal rääkisid kõik erinevate konteinerite inimesed oma tulevikuplaanidest ja tegevusest, Blip tutvustas enda süntesaatorite müümise ja koomiksite kirjastamise plaani, ma sain anda kiire ülevaate süntesaatoritest. Järgmisel hetkel saabus kohale Iki, keda me polnud näinud teisest päevast saadik. Pole ka saanud temalt Hispaania numbrit, mida ta meile kaheks järjestikkuseks esmaspäevaks lubas. Siin nagu enamuses Lääne-Euroopas tuleb numbreid osta ennast dokumendiga registreerudes, aga tegelikult on Roamingu hinnad siin piisavalt soodsad, et numbrit mitte osta.

Järgmisena rääkis Iki meile uskumatu loo. Nimelt elavad meie järgmises korteris soomlased, kes pidid lahkuma 11. kuupäeval, aga mingil põhjusel ostsid nad lennupiletid 16. kuupäevaks ja seega me ei saa sinna korterisse. Lisaks peak meie merekonteineritesse justkui saabuma uued inimesed 11. kuupäeval, aga võib-olla mitte, ta pidi veel uurima. Tegime kiire koosoleku Helenaga ja olime nõus kolima tagasi kaugele Portugaletesse viieks päevaks, sest konteinerite ühises alas ja duši all oli väga külm.

Teisipäeval küsisin veel kontoris Iba käest, et ega ta ühtegi basseini ei oska soovitada. Tuli välja, et ta oligi mõtelnud samal õhtul ujuma minna lähedalasuvasse basseini. Bassein meenutas mulle Otepää spaad, viis rada 25 meetrit pikad, ühes otsas 1.5 meetrit vett. Kaks rada olid lastetrenni täis ja kaks olid kiirete proffide päralt. Võtsime äärmisesse, kus sai ise tempot teha. Mõttes lubasin endale, et järgmine kord, kui Auras üksi raja peal ujun, siis kaifin täiega. Ujusime 40 minutit ära, kiire lõõgastus soojas vees ja tagasi koju.
Hasta Luego!

P: Me elame kastis

Pühapäeval taastusime nädalavahetusest. Hell käis shoppamas, aga ma olin põhiliselt toas. Õhtul jõudsime ka kohalikku teatrit vaatama. Kõik muu oli nagu klassikalises teatris ikka, aga nagu Hispaanias kõikjal, tehti lava peal korduvalt suitsu ja konid visati maha.

Ilmselt parim vaade, mis Portugalletest avaneb. Silla on projekteerinud Eiffeli õpilasest arhitekt.

Koduse pühapäeva postituses olekski sobilik seletada, mida "toas olemine" selles kontekstis tähendab. Alustan meie esimesest õhtust, kui me maandusime Bilbaos. Lennujaama tuli meile vastu vahendusfirma koordinaator Iki, kes tõi meid meie toonasesse elukohta Portugalletesse. Sealt on hommikul meie kontorisse ca 45 minutit, millest 25 on metroosõit ja ülejäänud on jalutuskäik ja sama palju õhtul tagasi ja veel kauem, kui tahame näiteks edasi kesklinna minna. Korter ise on ilmselt hiljuti lahkunud vanainimese korter, mida üürib välja ta laps. välisuks avaneb koridori, kust avanevad uksed vannituppa, kööki, elutuppa ja kahte magamistuppa. Kõik on vanamoeline ja õhus heljub spetsiifiline lõhn. Kõige kummalisem on see, et kappidesse on ära peidetud religioossed pildid, mis on enne seintel rippunud. Ära olid peidetud ka noad-kahvlid ja oma jõududega me nende salasahtlit üles ei leidnudki. Hell hindas saabudes silmapilkselt, korteri creepyks, sellele võis kaasa aidata ka fakt, et meie akendest avaneb vaade surnuaiale. 

Üldvaade Labile.

Teisel päeval teatas Iki, et saame soovi korral kolida oma töökoha, Zawpiga samasse majja. Töökoht asub Zorrozaurre poolsaarel, kesklinna välidsäärel. Tegu on vana tööstuskandiga, kus enam tööstust pole ja mahajäänud tööstushooneid on jõudumööda kasutusele võetud elumajade ja äridena. Zorrozaurre kohta tegi kuulus arhitekt Zaha Hadid Manhattani eeskujul uue planeeringu, mis peaks saart värskendama ja elu juurde tooma. Selle tuleva planeeringu hirm leiab üsna tihti kohalikega rääkides tee vestlusesse, sest planeeringu elluviimine tähendab ilmselt Zawpi lõppu, keegi täpselt ei tea.

Üks huvitavatest nurkadest mis Labis on.

Zawp asub tööstuskompleksis, kontor on korda tehtud, kaks korrust, valged seinad ja soojustus. Kontori tagauksest saab Labi, mis on kõrge laega umbes 30 x 60 meetrit saal. Saali laest paistab natukene päevavalgust läbipaistvast eterniidist, mis loob kummalise ajatu tunde nagu elaks metroojaamas. Keset saali on suur söögilaud, kus erinevatel põhjustel inimesed sööma kogunevad. Laua ümber on saali kahekaupa teineteise otsa asetatud kümme merekonteinerit. Osad konteineritest on äripinnad, näiteks kahes tehakse süüa, ühest korraldatakse laste pidusid ja ühes on ka eelmises postituses mainitud värske sündipood Blip. Üks teine lemmikutest on kirjanik Sue konteiner, kus ta arvuti või tableti taga oma raamatut kirjutab, roosad kõrvaklapid peas. Helli kommentaar kohel oli, et see on nagu täiskasvanute lasteaed.

Köök.

Ma elan konteineris number kuus ja Hell on number kaheksas. Ruumi on 2.5 x 2.5 x 6 meetrit. See on küllaltki lähedal mu omaaegsele Pariisi ühetoalisele korterile, va see osa, et konteineris pole kööki ja vett. Köök asub saali ühes otsas ja vannituba on ühes järjekordses konteineris. Toas on olemas vajalik mööbel: toolid, nari, lauake ja sahtlid. Õnneks on ka konteinerisse lõigatud kaks akent, mis käivad lahti. Esimesel öösel segas mu und ukse kohal sirav oranž väljapääsu lamp, aga  teipisin esimesel võimalusel selle Bilbao brošüüriga kinni.

Konteiner seest.

Välja saame peale tööpäeva ühest garaažiuksest, mille jaoks meil pole võtit. Juhtus esimese nädala reedel, et läksin Jose ja Ariga kontorist peale kohaliku Garavia sulgemist linna kaasa. Mindi baari "Tobarisch", mis kannab vene nime, aga keegi omanikest keelt ei oska, nimi jäi lihtsalt eelmisest omanikust. Kui baarist koju jõudsin, siis oli garaažiuks kinni ja Iba näidatud kolmas võti absoluutselt seda ei avanud. Kõndisin ümber kvartali ühtpidi, et leida teed meie sisehoovi, kust mul oleks juba järgmine võti olemas olnud. Esimesest suunast polnud tolku, koputasin ühe suletud baari ukse peale, kus omanik telekat vaatas ja küsisin talt siis veel toonases minimaalses hispaania keeles, et kas tema baari kaudu saaks Zawpi, sest mu võti ei tööta. Ei saanud. Lõpuks kõdisin pika ringi ümber kvartali ja leidsin erinevate uste seast õige, mille võti tõepoolest avas.

Vaade konteineri aknast.

Hasta Luego!

R-L: Palavikulised ööd

Nädalavahetuse ööd veetsime klubis nimega Fever. Sellest tegin ka lokkuvõtva video:




Reede hommikul sain teada, et üritus, millele kujunduse olin teinud toimub detsembri asemel hoopis veebruaris ja plakatit sellisel kujul minult tarvis ei ole. Tundub kohalik modus operandi. Ülejäänud reede ootasime Helliga (ja tundus, et terve kontoriga) et tööpäev läbi saaks. Ilm oli keeranud pilviseks ja kõik teadsid, et laupäevast hakkab sadama. Mõned kohalikud muide kutsuvad vihmast Bilbaod Mordoriks.

Meie tee poolsaarelt linna.

Peale tööd läksin värskelt avatud kohalikku modulaarsündi poodi Blip. See asub meiega samas saalis, ühes konteineritest. Omanik Al andis mulle mängimiseks Modular Moog Mother-32 süntesaatori. Väga mõnus ja ülitundlik instrument. Arutasime koosloomise plaane ja ta kirjeldas, milline valmis pood välja nägema hakkab. Olen kohanud päris heal hulgal DJsid ja muusikuid siin ja ühel hetkel võtan siin tehtud tulemused ja tulevikuplaanid kokku.

Ali modulaarsüntesaatori kohver. Puudu on mõnikümmend juhet.

Õhtul liikusime Bori barriosse, et enne pidu soojendada. Tee trammi peale läheb mööda hiiglaslikust 100 meetrisest telgist, milles toimub Deusto Bier Fest. Käisime seda vaatamas ka esimese nädala neljapäeval koos meie tuutor Iba ja tema sõpradega. Tegu peaks olema oktooberfesti klooniga, nagu oleks viis Püssirohukeldrit üksteise järel kokku pandud. Imekombel oli põhiline külastaja esimese kursuse tudeng. Teema ei väärikski pikemalt käsitlemist, kui me ei peaks telgist mööduma iga kord, kui metroo või trammi peale lähme ja telgis mängivad lood on justkui selle tee liftimuusika. Lugusid on kokku umbes 5 erinevat ja üks nendest kõlab ka siin 2012 aasta festivali videos.




Bori pool soojendasime kiire tunnikese ja siis liikusime edasi klubisse nimega Fever. Peaesineja oli Dengue Dengue Dengue Peruust. Soovitan kuulata, nad segavad omavahel traditsioonilist ja digitaalset päris huvitavalt hüpnootiliseks kokteiliks. Enne neid mängis Mehikost pärit Dolphin Star Temple, mis oli keskmisest kohalikust muusikast technolikum ja väga sümpaatne. Hiljem sai temaga ka backstages juttu ajatud.



Laupäeval võtsime päevase aja puhkamiseks, õues sadas sügisvihma ja polnud erilist isu välja minna. Bori pidi õhtul mängima Feveri ühel laval ja me läksime temaga kaasa. Alustasime taas Bori juures soojendamisega, tee kulges Bier Festist mööda juba tuttavate meloodiatega, siis trammile, kiire peatus halal kebabiputkas ja siis taas tema korterisse.

Vaade Feveri pealavale ülevalt.

Feveris oleme pool aega veetnud erinevates backstagedes, mida kokku on viis-kuus. Bori ütles, et oleme juba kõikides peale ühe olnud ja tutvustatud umbes poolele turvatiimile. Kuulasime Bori esimese seti ära ja siis läksimegi koos suure lava taha backstage'i. Backstages teevad kõik suitsu, tantsupõrandal teevad suitsu tüübid, kellel on ükskõik. Suures backstages oli ka meie kõrval hAcerias päeval kontserdi andnud kohalik pop-staar. Suures saalis mängisid kohalikud residendid, kelle tech-house'i valik mulle väga sobis. Enne ära sõitmist suutsime Helli kaks korda ära kaotada, aga õnneks ka üles leida.

Hasta luego!

K-N: Maaliline rand

Hola!
Kolmapäeval oli kohaliku kunstimuuseumi päev. Teisipäev ratastel oli meid muuseumi maja juurde juba enne toonud. Tööpäeva veetsime kontoris ja tuleb tunnistada, et põhiliselt läks aeg selle blogi alustamisele. Peale selle kohtusime ka enda kohaliku tuutori Tanjaga, kes tuli puhkuselt tagasi. Tähistasime lõuna ajal praktikant Sani sünnipäeva ja tööl rohkem eriti midagi ei toimunudki.

Hell vaatab kunsti.

Õhtul läksime Helliga muuseumisse. Guggenheimis on hetkel Francis Baconi näitus, aga kohalikku kunstimuuseumi kiidetakse ka väga. Õnneks oli kunstimuuseum küllaltki tühi, kui meie kohale jõudsime. Alustasime traditsionaalsest vanast ja liikusime oleviku suunas. Lõpuks jõudsime ka mu vanade lemmikute 20. sajandi kunstnike juurde: Hockney, Bacon, Picasso, Juan Gris, Braques.

Francis Bacon.

Neljapäeva küsisin meile vabaks, et saaksime viimase hea ilma ookeani ääres Larrabasterra rannas veeta. Hommikul olime veel hetke Zawpis, et tutvuda Aliga, kellel on siin sündipood. Järgmisena liikusime randa, selleks on tarvis sõita 45 minutit metrooga. Olin teinud ränga vea ja kotist Kerouaci Big Suri välja tõstnud. Ainuke teine lugemismaterjal mu kotis oli kooliaegne hispaania keele vihik. Kohale jõudes polnud ühtegi viita ega loogilist märki, mis oleks aimu andnud, kuhu suunda rand jääb. Päikese ja metrookaardi järgi võtsime suuna umbes läände. Küsisin poolel teel suuna üle ka kohalikult naiselt, kes kinnitas, et minema peab ülesmäge.

Rand on küllaltki suur, kaljudega ääristatud ja tumeda liivaga. Vasakul pool olid kalipsodes surfarid ja paremal olid paljad vanamehed. Otsustasime kuhugi keskele jääda. Lisaks oli rand veel väga populaarne koeraomanike hulgas. Koerad ise on siin küllaltki uudishimulikud ja tulevad sind vaatama, kui sa lähiraadiuses oled.

Mulle oli ka esitatud sõbralik väljakutse ujuma minna. Vees oli umbes 17 kraadi ja sellest probleemi ei olnud. Ookeanilained oli luksus, mida polnud viimase viie aasta jooksul nautida saanud. Põhi oli puhas liiv ja sügavaks läks küllaltki kiirelt.

Neljapäeva õhtul sõitsime veel ratastega barriosse, et Boriga kohalikku kunstiinstallatsiooni avamisele vaatama. Üritus oli nagu kunstiüritused ikka, inimesed vaatasid mõne minuti installatsiooni ja siis suundusid laua juurde juustu ja liha sööma ja punast veini jooma. Kaks kohalikku korraldajat olid vägagi kursis Eesti Non Grataga ja olid neil külas käinud Pärnus. Kummaliselt tihti on kohalikel lugusid rääkida, kuidas nad augustis käisid suvepealinn Pärnus ja seal oli halb ilm.

Vasakpoolsest uksest saab installatsiooni vaatama.

Jalutasime barrio kohalikust poest läbi, kust ostsime kummikomme ja Hell, kes vihkab vürtsikat, sõi kogemata chilliga kummikomme. Istusime tuttava baari juurde, jõime õlut ja sõime nachosid.

Kohalik väike pood.

 Varsti ühines meiega ka Laurent, kes tõi meile teise rattaluku. Rääkisime pikalt erinevatest seentest ja ja tõlkisime nimesid läbi interneti, pilvik jäigi tema jaoks müsteeriumiks. Sõitsime läbi öö ratastel tagasi koju ja siiani jäi see kõige ilusamaks ja soojemaks ööks.

Punase tule järel ootamas.

Hasta luego!