K-N: Maaliline rand

Hola!
Kolmapäeval oli kohaliku kunstimuuseumi päev. Teisipäev ratastel oli meid muuseumi maja juurde juba enne toonud. Tööpäeva veetsime kontoris ja tuleb tunnistada, et põhiliselt läks aeg selle blogi alustamisele. Peale selle kohtusime ka enda kohaliku tuutori Tanjaga, kes tuli puhkuselt tagasi. Tähistasime lõuna ajal praktikant Sani sünnipäeva ja tööl rohkem eriti midagi ei toimunudki.

Hell vaatab kunsti.

Õhtul läksime Helliga muuseumisse. Guggenheimis on hetkel Francis Baconi näitus, aga kohalikku kunstimuuseumi kiidetakse ka väga. Õnneks oli kunstimuuseum küllaltki tühi, kui meie kohale jõudsime. Alustasime traditsionaalsest vanast ja liikusime oleviku suunas. Lõpuks jõudsime ka mu vanade lemmikute 20. sajandi kunstnike juurde: Hockney, Bacon, Picasso, Juan Gris, Braques.

Francis Bacon.

Neljapäeva küsisin meile vabaks, et saaksime viimase hea ilma ookeani ääres Larrabasterra rannas veeta. Hommikul olime veel hetke Zawpis, et tutvuda Aliga, kellel on siin sündipood. Järgmisena liikusime randa, selleks on tarvis sõita 45 minutit metrooga. Olin teinud ränga vea ja kotist Kerouaci Big Suri välja tõstnud. Ainuke teine lugemismaterjal mu kotis oli kooliaegne hispaania keele vihik. Kohale jõudes polnud ühtegi viita ega loogilist märki, mis oleks aimu andnud, kuhu suunda rand jääb. Päikese ja metrookaardi järgi võtsime suuna umbes läände. Küsisin poolel teel suuna üle ka kohalikult naiselt, kes kinnitas, et minema peab ülesmäge.

Rand on küllaltki suur, kaljudega ääristatud ja tumeda liivaga. Vasakul pool olid kalipsodes surfarid ja paremal olid paljad vanamehed. Otsustasime kuhugi keskele jääda. Lisaks oli rand veel väga populaarne koeraomanike hulgas. Koerad ise on siin küllaltki uudishimulikud ja tulevad sind vaatama, kui sa lähiraadiuses oled.

Mulle oli ka esitatud sõbralik väljakutse ujuma minna. Vees oli umbes 17 kraadi ja sellest probleemi ei olnud. Ookeanilained oli luksus, mida polnud viimase viie aasta jooksul nautida saanud. Põhi oli puhas liiv ja sügavaks läks küllaltki kiirelt.

Neljapäeva õhtul sõitsime veel ratastega barriosse, et Boriga kohalikku kunstiinstallatsiooni avamisele vaatama. Üritus oli nagu kunstiüritused ikka, inimesed vaatasid mõne minuti installatsiooni ja siis suundusid laua juurde juustu ja liha sööma ja punast veini jooma. Kaks kohalikku korraldajat olid vägagi kursis Eesti Non Grataga ja olid neil külas käinud Pärnus. Kummaliselt tihti on kohalikel lugusid rääkida, kuidas nad augustis käisid suvepealinn Pärnus ja seal oli halb ilm.

Vasakpoolsest uksest saab installatsiooni vaatama.

Jalutasime barrio kohalikust poest läbi, kust ostsime kummikomme ja Hell, kes vihkab vürtsikat, sõi kogemata chilliga kummikomme. Istusime tuttava baari juurde, jõime õlut ja sõime nachosid.

Kohalik väike pood.

 Varsti ühines meiega ka Laurent, kes tõi meile teise rattaluku. Rääkisime pikalt erinevatest seentest ja ja tõlkisime nimesid läbi interneti, pilvik jäigi tema jaoks müsteeriumiks. Sõitsime läbi öö ratastel tagasi koju ja siiani jäi see kõige ilusamaks ja soojemaks ööks.

Punase tule järel ootamas.

Hasta luego!