Esmaspäev kulges kontoris enam-vähem töövaimus kuni õhtuni. Õhtul ütles Bori, et saan lugu mixima tulla tema stuudiosse, kui tahan. Tahtsin küll ja hüppasin trammile. Peale minu olid stuudiosse tulnud ka kaks kohalikku tüüpi, kes tegelevad ürituste korraldamisega. Tuli välja, et olin ühega nendest tutvunud juba reede õhtul Feveris. Nad on viimased kümme aastat korraldanud reive erinevates kohalikes kohtades, mis on kõik omamoodi erilised olnud ja kohati ka illegaalsed. Bori kinkis neile oma vanu vinüüle ära, samal ajal olin mina kahe suletud ukse taga stuudios ja mixisin oma uut lugu.
Teisipäev algas sellega, et kontorisse tuli Zawpi president. Vaatas meie tööd üle ja ütles Hellile, et ta tööd on liiga lapsikud ja asi peaks abstraktsemad olema a la Joan Miro. Ma polnud veel kunagi enne kuulnud, et keegi nii konkreetselt, karmilt ja otse, kellegi kunstitööde kohta ütleks. Toibumiseks läksime kell 11 Zawp breakfastile, mis oli lihtsalt kohvitamine. Tanja informeeris meid küll selle toimimisest umbes viis minutit enne selle algust. Kohapeal rääkisid kõik erinevate konteinerite inimesed oma tulevikuplaanidest ja tegevusest, Blip tutvustas enda süntesaatorite müümise ja koomiksite kirjastamise plaani, ma sain anda kiire ülevaate süntesaatoritest. Järgmisel hetkel saabus kohale Iki, keda me polnud näinud teisest päevast saadik. Pole ka saanud temalt Hispaania numbrit, mida ta meile kaheks järjestikkuseks esmaspäevaks lubas. Siin nagu enamuses Lääne-Euroopas tuleb numbreid osta ennast dokumendiga registreerudes, aga tegelikult on Roamingu hinnad siin piisavalt soodsad, et numbrit mitte osta.
Järgmisena rääkis Iki meile uskumatu loo. Nimelt elavad meie järgmises korteris soomlased, kes pidid lahkuma 11. kuupäeval, aga mingil põhjusel ostsid nad lennupiletid 16. kuupäevaks ja seega me ei saa sinna korterisse. Lisaks peak meie merekonteineritesse justkui saabuma uued inimesed 11. kuupäeval, aga võib-olla mitte, ta pidi veel uurima. Tegime kiire koosoleku Helenaga ja olime nõus kolima tagasi kaugele Portugaletesse viieks päevaks, sest konteinerite ühises alas ja duši all oli väga külm.
Teisipäeval küsisin veel kontoris Iba käest, et ega ta ühtegi basseini ei oska soovitada. Tuli välja, et ta oligi mõtelnud samal õhtul ujuma minna lähedalasuvasse basseini. Bassein meenutas mulle Otepää spaad, viis rada 25 meetrit pikad, ühes otsas 1.5 meetrit vett. Kaks rada olid lastetrenni täis ja kaks olid kiirete proffide päralt. Võtsime äärmisesse, kus sai ise tempot teha. Mõttes lubasin endale, et järgmine kord, kui Auras üksi raja peal ujun, siis kaifin täiega. Ujusime 40 minutit ära, kiire lõõgastus soojas vees ja tagasi koju.
Hasta Luego!
No comments:
Post a Comment